Mure ja ärevus on ootamatult saanud meie igapäevaelu osaks. Seda olulisem on teadlikult pakkuda endale võimalusi oma vaimu turgutamiseks ja uudistest eemaldumiseks. Üks suurepärane võimalus selleks on looduses ja maastikel liikumine. Meil on olemas Kõrvemaa ja Soomaa, Viru ja Kakerdaja raba, aga lisaks nendele paikadele, on veel väga palju teisi kauneid ja huvitavaid kohti, mida külastada. Selleks, et sattuda nendesse teistesse paikadesse, keskendub Kulgejate klubi matkaprogramm sel aastal naisenimelistele Eesti küladele, mida on muide oluliselt vähem kui mehenimelisi. Midagi põnevat ja teistsugust on igas paigas ning kui ei olegi, siis väärib avastamist ka “tavaline” Eestimaa. Eelmisel nädalavahetusel õnnestus kahes naisenimelises külas suusamatkata. Virumaal on lumeolud veel väga head ning nii osutusidki välja valituteks Ulvi ja Saara küla Vinni vallas Lääne-Virumaal. Ulvi küla, mille nimi arvatakse tulevat isikunimest Wulff, on Vinni valla 76 küla seas lausa 6. kohal 269 elanikuga, kuid pigem on tegu väikese külaga, mis paikneb ümber kauni Ulvi mõisasüdame ning mille kohta on infot üsna raske leida, rohkem on infot Ida-Virumaa nimekaimu kohta, mis on suurusjärgult sarnase elanikearvuga. Tihedast ümberkaudsest küladevõrgust annab aimu asjaolu, et enne haldusreformi paiknes Ulvi külas Rägavere vallavalitsus, Põlula sidejaoskond ning Ulvi lasteaed. Ulvi küla piir jookseb pikalt mööda Kunda jõge, mille ääres paiknes ka omaaegne saeveski ning mille silda jõudsid õhkida nii sakslased kui ka venelased. Kohalikule suurvõistlusele jäime kahjuks hiljaks. Saara küla on samuti Vinni vallas olev küla, aga juba oluliselt väiksema rahvaarvuga. Samuti on pindalalt tegu väikese külaga, lausa nii väikesega, et samanimeline raba enam külla ära ei mahu. Saara küla jagunes varem kaheks, üks neist oli Saara-Teeääre ja eks see vast sobibki seda küla iseloomustama, kahel pool teed paiknevad majad ning nende taga suured valged väljad koorikumatkajale, mida mööda oli mõnus külale tiir peale teha. Samu põlde mööda saab sõita ka küla servas asuva Palkmetsa popsiküla asukohani, millest 1900. aastal inimesed välja aeti, et mets asemele istutada, ning omaegse väga suure kalkunifarmini. Omapärane fakt Saara külast: seal paikneb Tüliõuna nimeline majapidamine. Eeskujuks teistele omavalitsustele - 44 inimesega külas on kogu küla ulatuses valgustusega kõnnitee. Juba algaval nädalavahetusel ootab ees Anne matk (Võru- ja Valgamaal). Kui päike liiga kiire ei ole, siis toimub seegi suuskadel.
Kalendrisse on juba lisatud 2-päevased matkad Sandra, Meeri, Pihla, Haldi, Salme, Endla ja Helda küladesse ning päevamatkade näol ootavad järge: Kata, Anna, Leila, Liivi, Pille, Juula, Maarja-Magdaleena, Lilli, Lilli-Anne, Koidula, Hurmi, Roosi, Jaanika, Ulvi 2, Väike-Maarja, Manni, Marina jmt . Kui sul on teada mõni küla, mis siin mainimist ei leia, siis anna aga lahkelt teada.
0 Comments
Alustuseks väidan, et matkasuusatamine on valitud maastikel ja oludes üks kõige vähem väsitavam võimalus looduses liikumiseks. Kindlasti ei ole sa nõus, sest sa oled ju ise proovinud . . . Luba ma arvan ära, miks sa oled matkasuusatamisest vastupidisel arvamisel. Võib-olla alustasid sa suusatamist puusuusa ajastul, siis kui suurem osa inimestest sai suusatamisega hakkama, sest puusuusk ei ole ülemäära libe, samuti ei pidanud suurt vaeva nägema sellega, et see tagasi ei libiseks. Aga siis tuli uus ajastu, iga ajaga kaasas käiv inimene pidi soetama endale plastiksuusad või siis häbelikult oma vanamoodsate suuskadega rajalt eemale hoidma, sest ta ju ei libisenud ja oleks teistele jalgu jäänud. Esimesed plastiksuusad olid hirmsad küll, libisesid hästi nii edasi kui tagasi, kes neid siis pidama määrida oskas või viitsis. Järjekindlamad õppisid ära uisutehnika, teised loobusid suusatamisest sootuks, sest uisutehnika oli liiga keeruline ja määretega ei viitsitud ka mökerdada. Laisa inimese klassikasuuska, millel oleks muster all, ei olnud siis ega ole ka nüüd ülemäära sagedasti poes näha, isegi lastele mitte. Võib-olla õppisid sa suusatama hiljem, siis kui sinu vanemad olid suusatamisest ülaltoodud põhjustel loobunud ning kui sulle ka suusad osteti, siis võib-olla olid need kinnise kannaga lastesuusad, mida kaubanduses müüakse esimeste lastesuuskade pähe, aga mis suusatamiseks ei sobi. Või said need libedad lauad, kuhu määret ei pandud, aga õue sind mõnel korral lükati, et kodustes tingimustes, raja ja eeskuju puudumisel kiirelt alla anda. Võib-olla loodeti kohe koolile, aga seal ootas ju sama keeruline olukord. Koolide suusapark koosneb peamiselt pehmetest klassikatehnika jaoks sobivatest saabastest ning libedatest laudadest, mis sobivad eelkõige uisutehnikaks, sest keegi neid suuski pidama ju ei määri. Aga pane kokku tänapäeva lapse pigem nõrk hüppeliiges, pehme, toestuseta suusasaabas, kitsas libe suusk ning need mõned tunnid, kui tuleb kehalises proovida uisutehnika selgeks saada – vaid kehaliselt andekate puhul hakkab see meenutama midagi muud kui veidrat kakerdamist. Võib-olla proovisid hoopis matkasuusatamist ning veendusid (olenemata oma eelnevast kogemusest), et see ei ole sinu jaoks. Kahjuks on mitmetel suusamatkade pakkujatel suuskade pähe laiad lauad, millel kanda libedal suusal hoidmas vaid mündisuurune täpike. Ühel juhul kümnest on need päris head suusad, aga kahjuks selliseid olusid Eestis just väga tihti ei ole ning nõlvale ja kallakule nendega minna ei tasu. Nende suuskadega saavad hakkama vaid väga head suusatajad, aga ka nemad ei soovi nendega võimalusel uuesti sõita, kui on „päris” matkasuuski proovinud. Kardan, et nende laudadega on eemale peletatud suur hulk võimalikke matkasuusatajaid ning raske saab olema neid teist korda proovima saada. Aga tuleb proovida, sest usk sellesse, et suusatamine on meeldiv ja õige varustusega kõikidele jõukohane tegevus, on tugev. Matkasuusatamine meenutab mõnevõrra vana head puusuusaga sõitu, millega sai valdav enamus inimesi hakkama. Matkasuusal on all pikk kalasabamuster, mis aitab suusal pidada ning ei lase kiirusel laskumisel liiga suureks kasvada. Matkasuusk meenutab ka oma laiuselt varasemaid suuski, olles palju laiem ja stabiilsem kui rajasuusk, samas on nad piisavalt kitsad, et säiliks juhitavus (väga lai suusk küll kannab, aga ei ole enam matkates kuigi hästi juhitav). Seega õige varustus alla ja proovima.
Kui oled ise negatiivse suusakogemusega või tead kedagi sellist, siis anna ennast üles või jaga seda postitust nendega, kes võiksid oma suhet suusatamisega värskendada. Kõigi teatanute vahel läheb loosi osalus 19. jaanuari suusamatkal meie poolt antud varustusega. Ka tavalisel inimesel on talvel metsa asja. Vabariigi aastapäeva puhul käisime metsas ööbimas. Seekord olime ilma telgita ning ööbisime lihtsas improviseeritud varjualuses. Kes olid need vanad paadunud ja karastunud matkajad, kes ohte ja külma trotsides julgesid kodusoojusest ja mugavusest nina välja pista? Kas nad magavad enamik talveöid rõdul, sest toas on liiga palav, kas nad käivad hommikul virgumiseks jääaugus suplemas, kas nad võtavad lõunapausi ajal jalad paljaks, et neid lumes või külmas laukavees jahutada? Loomulikult peaks üks talvel matkamas käiv inimene selle kõigega tegelema, vähemalt meedia poolt tavainimese peas tekitatud kuvandi järgi küll. Aga ei, meil olid seekord kaasas tavalised inimesed, lihtsalt sellised tavalised inimesed, kes teavad, et talvel metsas ööbimiseks ei pea olema karastunud kangelane, piisab kui omada tänapäeval üsna taskukohast kvaliteetset matkavarustust ning meeldiv öö ongi tagatud. Tavalistel inimestel hakkab jahe, kui nad liiga kauaks lõunapausil seisma jäävad, neil võivad hakata talvisel ajal jalad külmetama, neil võib hakata lõkke ääres kõhe, aga nad teavad, et öösel on üks hea soe koht ootamas. Soe magamiskott toimib siis, kui jätta selga ainult üks kiht või ka see ära võtta ning väljas magades nõuab see oma paariliseks ka head alusmatti. Vanad head kuuseoksad küll päästavad hullemast, kuid õhuke peno koostöös kuuseoksadega kipub hea alusmati ees kahvatuma. Kui lisada õhukesele alusmatile veel õhuke magamiskott, siis on öine kõhedus ja magamatus kindlustatud, kuid isegi siis ei juhtu veel midagi hullu, külm nii kergesti ka ei võta.
Igatahes kutsun üles kõiki neid, kes sel korral külmapõlgurist kangelase kuvandi tõttu koju jäid, tulema järgmisel korral proovima, et matkamine (ka talvisel ajal) on tavalistele inimestele jõukohane ja meeldiv tegevus. Preemiamatkaks oli planeeritud üsna tsiviliseeritud retk mööda metsa- ja kruusateid – las inimesed puhkavad. Aga paadunud matkaja kaua teel ei püsi, hakkab peagi võssa tahtma. Kui suur kõrge vaatetorn metsa tagant paistma hakkas, siis ei olnud enam pääsu, võtsime suuna otse tornile ning üks märg jalg oli väike hind nende nõiamajade ja palgist koerakuutide eest, mis peagi teele jääma hakkasid. Kõige tipuks veel kaunis vaade Pühajõe orule kõrgest vaatetornist. Kogu see ettevõtmine nägi välja nagu peagi eurorahadega avatav seikluspark, ainult Euroopa Liidu lipuga silte ei olnud kuskil näha. Kohapealse uurimise käigus selgus, et hoopis ärimehe suvila (pildil on muidugi üks teine maja). Õhtu hakul, kui suur pime juba väljas, keerasime taas teelt põllule, et otsida üles saksa ohvitseri mälestuskivi. Käisime põllu peal edasi-tagasi, aga lumi ja pimedus jätsid meid ikka sihtmärgita. Olime juba teele naasmas, kui meie juurde tulid abi pakkuma noormehed kõrval talust. Nad olid küll väga üllatunud, et me pimedal laupäevaõhtul nii suure grupiga ohvitseri hauda otsime, kuid loomulikult teadsid, kus see on, juba nende vanaema teadis. Nende mäletamist mööda olime umbes teised või kolmandad, kes selle mälestusmärgi vaatamisest huvitatud olid. Kolmandal korral ei pidanud me enam ise metsa keerama, siis juba lausa kutsuti. Lõke põles, vorstid olid tulel, naised olid saunas ning mehed olid imestunud, et sellises koguses naisterahvaid metsade vahel liigub. Kuna meidki ootas ees õhtusöök, siis ei tarvitanud me külalislahkust rohkem kui mõnusa jutu ja paari kokteili jagu. Ehk siis kinnitust sai vana matkatõde, et piisab vaid käidud rajalt kõrvale astuda, kui kohe hakkab juhtuma. Osmussaare on üks võluv saar ning veelgi toredam on see, et sinna pääsemine ei ole niisama lihtne – vähemasti süstaga mitte. Nimelt ei tasu iga ilmaga Osmussaarele sõitu üritada ning seda suuremaks vedamiseks saab pidada asjaolu, et kokkulepitud nädalavahetusel oli sedavõrd tasakaalukas meri, mis lisaks saarele ja tagasi sõidule lubas ka ümber saare sõita.
Osmussaarel on uhked kliburanna astangud, pankrannik, tuletorn, nõmm-liivatee õitsvad väljad, šoti mägiveised ja lambad, kuid vaieldamatult on Osmussaare suurim elamus sealse RMK looduskeskuse lõbus perenaine. Paar tundi mööduvad majaka all lausa lennates ning kui oled tore külaline, siis võib kohvijoomine päädida kõrvitsaveini degusteerimisega. Neid mahlakaid lugusid ei tasu proovidagi ümber jutustada, aga see stand-up komöödia Osmussaare elust sisaldas lugusid vaesest tudengist, kes oma hirmkallid bikiinid tormisel ööl kaotas, väliskülalisest, kes ei suutnud tuulisel ööl otsustada, kas merre on parem lennata telgiga või ilma, ukrainlastest Odini-kummardajatest, kes Osmussaarel riitusi läbi viivad, Chicago nätskest päikesest ja palju teisi. Kui juurde lisada edasi-tagasi veetav pulmaliste seltskond, kes paariks tunniks mitmete paatidega mandrilt saarele veeti ja siis mitme korraga auto ja järelkäruga sadamast saare loodenurka tseremooniale ja tagasi sõidutati, siis pole ime, et mahlakaid lugusid ikka koguneb. Nurga taga aga kasvas uhke koerapöörirohu põõsas, seega ei ole imestada, et nii rääkija kui ka kuulajad rohkelt ja pidevalt naersid. Ärge magage maha järgmist Osmussare retke! Pea kogu nädala puhunud tugevad tuuled andsid nädalavahetuseks siiski järgi ning Mohni süstamatka võis väikeste muudatustega plaani võtta. Andmaks merele aega rahuneda ei kippunud me veel kohe laupäeval Mohnile, vaid proovisime piki rannikut, kuidas üheste paatidega sõita on.
Aga pühapäeva hommikuks oli meri rahunenud (nii tundub see kaldalt sageli) ja ülesõit Mohnile võis alata. Kerges tagantuules ja tagantlaines läks ülesõit kiiresti, sest laine kandis kenasti ja aeruga pidi lihtsalt pisut kaasa aitama, et paat heitliku tagantlaine mõjul ikka otse sõidaks. Mõne tunniga, mis me saarel jalutasime ja saarevahi lugusid kohalikust elust (ja rohkest varastamisest kahjuks) kuulasime, oli Viinistu ja Käsmu kohale kogunenud võimsad äikesepilved. Meri oli aga seekord tõesti tüüneks muutunud – nüüd sõitsime pea lainevirvenduseta merel, mida läbis vaid väga pikk ja madal laineõõts. Kuna sõitsime pikki äikesepilve piiri, siis oli tore rahulikult merelt mandril toimuvat jälgida. Umbes kolmandiku peal muutis meri plaks ilmet ning ei kuskilt ilmus mõõdukas tuul ja laineloks – ehk ilm läks selliseks nagu ilmateade lubanud oli. Eelnev vaikus oli ilmelt äikesepilve vari. Vahepeal tuli sajupiir nii lähedale, et võis arvata, et kohe saame ka meie kasta, aga jõudsime siiski vihma eest ära sõita ja rohkema kui paari piisaga meid tol päeval ei õnnistatud. Seda ootamatum oli lugeda, mis samal ajal Tallinnas toimus, ning tänada õnne, et seekord viibisime õigel ajal, õiges kohas. Mõte läbi Eesti sõita mõlkus mu peas juba päris mitu aastat, aga kord nappis aega, siis polnud paati jne, ettekäändeid leiab alati. Eks iga asi ootab oma aega ja päris ära ta ei jõudnudki oodata, sest vaatamata pikale planeerimisele jäid seekordki mõned päevad puudu, et kogu tee ühe jutiga läbi teha. Veel eelmisel õhtul ei olnud päris selge, kas üldse saan minna, sest igasugu sekeldusi ja segajaid tuli vahele, aga kui lõpuks neljapäeva õhtupoolikul veele saime, siis kõik laabus. Plaan oli sõita Valgast Loksale mööda jõgesid ja järvi. Kaardi järgi katkeb veetee vaid kolmeks kilomeetriks, kui paljudeks aga tegelikult, on hetkel veel lõpuni avastamata (selgub pärast Veetee II osa). Eesmärk oli veele minna ilma suurema eeltööta, et oleks natukenegi rohkem avastamise tunne. Tagantjärele võib öelda, et suurem eeltöö oleks võinud ka ära hirmutada. Valgast kuni Võrtsjärveni kaart praktiliselt puudus, kuid seal oli tee lihtne – istu Valgas Pedeli jõele ning esimesel ristmikul keera vasakule Väiksesse-Emajõkke. Võrtsjärve ja Põltsamaa jõe kohta olid kenasti kaardid olemas ning viimane motiveeris nii mõnelgi õhtul jätkama, et kuskile jõuda (vähemalt kahel ööl lõpetasimegi kuskil). Algne mõte oli sõita nii, et ühes paadis inimene vahetub igal etapil, kuid kahjuks ei leidunud vapraid kaasalööjaid. Õnneks leidus Kuno, kel oli huvi terve tee kaasa sõita ning nii me Valgast Aoni koos sõitsimegi ja Kuno isegi päevakese kauem. Sõit Valgast Võrtsjärveni oli mõnus rahulik proloog pärivoolu. Kuna nädalavahetusel oli Võrtsjärvel matk algusega kindlast kohast, siis kiiret ei olnud meil kuskile. Etapi märksõnaks oli kalamehed - Väikese-Emajõe kaldad olid kalamehi tihkelt täis ning esimeste soojade ilmade puhuks olid särgis seljast lennanud. Ilmaga läks seekord nii, et seda päikeselist ilma sai hulgihinnaga liialt sisse ostetud. Esimese päeva õhtul sadas veerand tundi ning kogu ülejäänud aja paistis päike, olles kohati tuuletul veel armutult kuum. Võrtsjärvel liitusid meiega mitmed teised vaprad kulgejad, kes talvel või jahedas kevades tehtud otsusele said tänutäheks sooja päikeselise ilma ning tuuletu ja sileda järve. Seekord läks nii, et distants sai otsa enne kui päev ning kuna aerutajatel veel tahtmist oli, siis tegime natuke pikemalt ning pikendasime ka järgmist päeva. Nii matkasime koos kaaskulgejatega Võrtsjärve väravasse, kust meie libisesime edasi Emajõe rüppe. Võrtsjärve märksõnadeks olid sürreaalne Tondisaar, saviseks peetud Võrtsjärve kõrge idakallas uhkete häärberitega ning „juhuslik“ kohtumine suure hulga tuttavate palveränduritega. Veel samal õhtul võtsime ette kolm jõge. Alustuseks jupike Emajõge, kus tunnise sõidu kestel saime tunda päris mitme kiirkaatri laineid, kuid mis siiski üllatas kauni kitsa sängi ja suure looklevusega selles lõigus. Peagi keerasime Pedja jõkke ning hea oli näha mootorsõidukite keelumärku. Jõgi oli meie päralt – ei mootorpaate, ei inimesi, loomadest vaid aeg-ajalt kopra vali ja ehmatav sabaplaks otse paadi kõrval ning lindudest hulgaliselt vihitajaid. Pedja jõkke keerates algas meie vastuvoolu teekond, millest paljudes lõikudes ei saanud aru muust, kui et keset jõge oli aega kiireks lonksuks või üheks pildiks ning juba liikus paat vales suunas, kuid aerutades ei märganud midagi. Oli ka selliseid lõike, kus vool oli tuntav ning aerutades tuli tugevamalt tõmmata ning olid ka need lõigud, mida läbisime lühikeste lõikude kaupa kogu jõudu mängu pannes ja vahepeal hinge tõmmates. Aga Pedja jõest Põltsamaa jõkke keerates me seda veel ei teadnud. Vool oli rahulik, nurga all langev õhtuvalgus ja rohetama löönud loodus, muutsid jõe kaunilt roheliseks ning veel kulgemine oli puhas rõõm. Läbisime Londoni ja otsisime kaardil lubatud ööbimispaika Laashoonest, kuid seda leidmata lõpetasime õhtu kuskil. Järgmised kaks päeva kujunesid voolu mõttes kõige võitluslikumateks. Rõika endise peeglivabriku paisu all sattusime esimest korda trenažöörile. Õnneks vaheldusid kiiremad lõigud rahulikega ning üha edasi me liikusime. Meelde tuli pilt geograafiaõpikust, mis kirjeldab klassikalist (mägi)jõge, öeldes, et vool on kiire ülemjooksul, mõõdukas keskjooksul ja rahulik alamjooksul. Tegelikult selliseid jõgesid Eestis vist ei olegi, Põltsamaa on kindlasti kõige kiirema vooluga keskjooksul ning tundub mõistlikum õpetada, et jõgi on kiiremavoolulisem neis lõikudes, kus lang on suurem. Samas geograafiaõpiku jõevoolu pildid kulusid küll marjaks ära, kuigi eks elu (vool) õpetas ka küllalt kiiresti, kuidas saab ja kuidas ei saa vastuvoolu liikuda. Lõigul enne Kamari paisu nägime mitmel korral jäälindu, kuid see oli ka ainus lõik. Kamari paisust üles pressides jõudsime metsade keskelt taas tsivilisatsiooni, kuid rahulik ööpaik Kamari paisjärve saarel ei lasknud meil inimeluga seonduvaid murekohti tunda saada. Järgmisel päeval Põltsamaal poes käies olin mina sedavõrd omas elemendis, et poe ette kogunenud kohalikel naistel jäi üle vaid imestada, et kas soojast pesust, loksuvatest kummikutest ja veekindlast käekotikesest saab tõesti uus mood, minu jaoks oli vaid oluline, et ma päikese ja vastuvooluga rohkelt kuluvale vedelikule poest täiendust saaksin ja seda ma sain. Huvitav oli see, et meie sihikindel vastuvoolu liikumine jättis meist kahtlase mulje, vähemalt salakalameeste jaoks. Nii mõnigi pistis ummisjalu jooksu meid nähes. Kord nägime jõe ääres autoga meest, kes olla sõbrad kummipaadiga raudsilla juurest vette lasknud ning ootas neid. Ka seda kummipaati me ei kohanud. Üldse kohtasime ainult ühte allavoolu liikuvat kummipaati ja rohkem ei ainsatki matkajat. Üheks matkapärliks oli minu jaoks viimase päeva lõige läbi Endla maastikukaitseala. Põltsamaa jõe arvukaid käärusid annab pisut lühemaks lõigata, kui teha kõrvalepõige Räägu ja Nava kanalite kaudu. Kui Põltsamaa jõgi enam ei üllatanud, siis oli tore näha jälle midagi teistsugust. Sirged puudega palistatud kanalid keset rabamaastikku ja loodusliku ilme säilitanud Nava jõgi kõrkjate ja rabamännikuga olid vägagi kaunid. Huvitav, et samu asju on võimalik näha nii erinevalt. Mõni päev varem allavoolu kulgenud matkaja Kaur nägi kõike hoopis teises valguses. Mõtiskledes selle üle, et kuidas asjad saavad nii erinevalt paista, ei jõudnudki muuni, kui, et meile ei tundunud asjad teises valguses, vaid nad olidki teises valguses. On suur vahe, kas vaadata maastikku alla päikest või vastu päikest, esimesel juhul on maastik täis värve ja teisel juhul on neid oluliselt vähem. Ehk kui meie sõitsime läbi sama paiga suunaga põhja ja ida vahel ning päike oli selja tagant, siis nemad sõitsid suunaga lõuna ja lääne vahel ning päike oli suuresti vastu. Hea pildi saad ikka alla päikest mitte vastu päikest, vool siin enam üldse ei loe, sest valgus loob meeleolu ja sellest sõltub kõik muu. Nii näis mulle, et Põltsamaa jõel oli üllatavalt vähe risu, ainult kaks või kolm korda kogu teekonna jooksul tuli meil süstast välja ronida, et puudest mööda saada ning üks oli neist metsameeste tehtud risusild mitte looduslik takistus. Nüüd ei oskagi öelda, kas soovitan sõita Põltsamaa jõge allavoolu ja vastu päikest või vastuvoolu ja alla päikest, aga ilmselt on peamine diivanilt tõusta ja välja minna. Mindki ootab, loodetavasti lähiajal, Ao veskijärve äärde maha ununenud aer ning Põltsamaa jõe viimased 25 kilomeetrit, mille sõidetavus on küll osaliselt Kuno poolt kontrollitud, kuid mitte päris lõpuni ning seejärel ootab juba lustlik sõit allavoolu mööda Valgejõge. Pilte ja lisalugusid loe ja vaata siit. Viimasel ajal on hakanud eriti häirima meedia loodud kuvand matkajast ja matkamisest. Inimeste käest kuulen palju, et nad ei söanda matkama tulla, sest nad kardavad, et nad ei saa hakkama, nad ei jõua, nad jäävad maha. Võib-olla on see ainult hea käepärane hirm, aga ometi on see hirm kuskilt tulnud. Pole ka ime, sest tänapäeva meedia otsib peamiselt verd, higi ja pisaraid ja just selle nurga alt kajastatakse ka matkamist. Näiteks paari päeva eest kuulutas Ringvaade, et Kilmi sai ultrasuusatamisel verised käed ja kahtles, kas midagi veel. Läbi Uus-Meremaa matkanud eestlannast lugu keskendus peamiselt hädadele ja raskustele ning lõppes sellega, et peategelane lähiajal enam matkama ei plaani minna. Miskipärast räägitakse üsna vähe sellest, miks matkamas tegelikult käiakse. Meedia mõjutusel kirjutavad inimesed oma blogideski peamiselt selle nurga alt, et milliseid raskusi nad pidid üle elama. Seda meediakuvandit kogen isegi juba tudengite kodutöödes, kus mainitakse, et sportlik ja veri väljas matkamine neid ei paelu, et pigem oleks jalutaja.
Seega stardime täna eesmärgiga levitada vastupidist kuvandit – matkamine on kõigi jaoks ja selle käigus juhtub palju toredat. Kui sinagi sellesse usud, siis aita seda sõnumit levitada, jagades seda postitust Facebook´i teel ning eriti tore, kui lisad mõne toreda omapoolse kogemuse. Kas olete vahel mõelnud, et miks teie laste või lastelaste klassijuhataja on nii passiivne ning lapsi loodusesse ei vii? Kui olete, siis on järgnev lugu teile.
Mäletan ühte kevadet lasteaia ajast, kui käisime rühmaga jõe ääres. Vees olid langenud puud, mille okstest hoides oli hea kiikuda ning jõe kohal purjetaja asendit proovida. Ühel hetkel kukkus üks laps sisse ja üks aitaja ka veel takkaotsa, aga sellest ei olnud muud, kui et selleks päevaks tuli lasteaeda tagasi minna ja oligi kõik. Nüüd olen sama jõe ääres käinud kohaliku kooli matkaringi lastega, kes käivad I klassis. Lastele on vesi jätkuvalt suur tõmbenumber nii talvel kui kevadel, eriti tore on oksi või lumekamakaid vette visata. Oma toredat ja vabadust täis lapsepõlve mäletades lasen neil seda teha. Kuid mitte väga kaua, sest hulk lapsi piireteta sillalt ühtteist vette viskamas, võib varem või hiljem lõppeda ka mõne lapse vette pudenemisega. Muud riski peale hea kogemuse saamise sellest ei olekski, sest jõgi on madal ja vool aeglane, aga kahjuks on tänapäeva ühiskonnas teistsugused normid. Matkaringis vette kukkunud laps võrdub hooletu juhendaja kuvandiga, mitte aga loomuliku oma kogemustest õppimisega. Seega saan mina nendest õpetajatest üsna hästi aru, kes ei taha pidevalt kõikuda sellel riski ja vabaduse õrnal joonel. Alustavate lastega pean mõistlikumaks teha edaspidi matkaringi koos vanematega. Ühelt poolt oleks see hea võimalus vanematel ja lastel midagi toredat koos teha ning teiselt poolt oleks iga lapse kohta „abiõpetaja“, kes aitab kursil püsida. Ühtlasi soovitan ka kõigile lugejatele, vanematele ja vanavanematele, et ärge jääge lootma koolile, vaid näidake ise üles initsiatiivi ning viige oma võsukesed loodusesse. Elu näitab, et loodust armastav ja seal hakkama saav inimene on tore ja meeldiv inimene ka igapäevaelus. Ei ole tähtis, kas võtad selle ette oma lastega, lasteaiarühma või klassiga, kas teed seda ise või kasutad oskajate abi, oluline on, et sa seda teed, nii saab toredaid inimesi rohkem. Nüüd tuleb reklaam:) Kulgejate klubil on lastele mõeldes lastesarja üritused. Esialgu lapsed ja vanemad koos ning tulevikus saavad kogenumad lapsed juba vanemad koju unustada. Samuti on lasteaia ja algklasside lastele mõeldes olemas väikesed räätsad, seega võib lasteaialõpu- või kooliväljasõitude ning ka sünnipäevade puhul mõelda raba peale, mis oleks kindlasti uus elamus paljude jaoks. Madisemägi on avar, liivane ja kauniste mändidega lage küngas keset soid ja rabasid. Omaaegne talukoht jäi jalgu nõukogude sõjaväe polügonile ning enamus hooneid hävisid. Hävinud pole aga paiga omapärasus. Tee sinna leiavad vähesed, kuigi kõrvalepõige Kirna matkarajalt ei olegi väga pikk, selle eest aga vesine ja puid täis langenud, kuid igati vaeva väärt. Lisaks Madisemäele nägime pühapäeval mitmeid kindlaid märke kevadest. Konnakullesed, verevad karikseened ja näsiniin koos mesilasega said ka pildile püütud. Pedja vesiste luhtade tõttu pistsin igaks juhuks seljakotti ka kummipaadi, et matk liiga vara otsa ei saaks. Kuid kõrgem vesi sattus me teele alles nii raja lõpus, et siis ei viitsinud enam keegi paadi pumpamiseks peatuda ning viimased veetakistused läksid kummikud käes, tublisti üle põlve vees ja katkematute kilgete ja naeru saatel. Oli tore pühapäev,
|
Vanad lood
March 2022
Kategooriad
All
|